Küllalt sageli rõhutatakse, et Eesti rikkus on meie inimesed. Aga miks meie strateegiline vara nii massiliselt siit lahkub? Tuleb jõuda põhjuseni, sest ei saa nõustuda, et nad kõik on läinud paremat elu otsima.
Üks põhjus on majanduslik kindlustunne - tegelikult selle olematus. Just noortel on arusaamatu, miks nad Eestis peaksid oma elu elama, kui võõrkeel suus ja lai maailm on kōigi oma ahvatlustega lahti. Kui oleksin 20-aastane, mõtleksin ka ise sellele, kes ma olen kümne või enama aasta pärast, kas peale omandatud hariduse on mul ka töökoht ja oma kodu.
Eestlaste negatiivsest iibest kõneldakse, aga ideed ja sammud, kuidas olukorda muuta, puuduvad. Ka siin pole noortel kindlustunnet. Kui üks laps peres kasvamas, on juba kogemus, kui palju ta vajab ning järgmiste kasvatamiseks vahendeid napib. Jääb ära, öeldakse, ümberringi õnnetuid lapsi juba niigi palju.
Noor, elu alustav inimene ei taha elada ka oma perega vanemate juures. Seda enam, et paljudel polegi sellist võimalust. Aga pangast kas või ühetoalise korteri soetamiseks laenu ei saa, sest on juba õppelaen, puudub sissetulek, heal juhul saab panga erinevate arvutuste kohaselt korteriostuks vajalikust summast vaid pool.
Meil on lubamatult palju haigeid, puudega inimesi, töötuid ja toimetulekuraskustes (mitte laisku) peresid. Pensionäre, kes palehigis on aastakümneid rasket tööd rüganud, aga kellele on sõna otseses mõttes selg keeratud.
Tunnistan, et kardan isegi juba selles riigis vananemist. Ma ei taha, et minu lapsed peavad muretsema enda elu korraldamise kõrval näiteks selle pärast, kuidas igakuiselt kokku saada summat, tasumaks ema hooldekodus viibimist. Muidugi ei pea niimoodi minema, aga kunagi ei tea, mis juhtuda võib.
Pilti laiemalt vaadates - tavakodanik tunneb end hüljatuna ning leiab, et paar aastakümmet pole valitsus peale kõlavate väljaütlemiste inimeste elu paremaks muutmiseks midagi teinud. Seni, kuni Riigikokku valitute ja valitsuse prioriteet pole elanike toimetulek, neile vajalike teenuste kättesaadavuse tagamine, on õigustatud sageli kuuldud väited, et suur osa tänastest poliitikutest on eluvõõrad, eneseimetlusest pimestatud ning paljud mugavustsoonis.
Leitakse, et inimeste jaoks vajalikke reforme ei juleta ega taheta ette vōtta, sest mine tea, äkki tuleb maksta kohaga… Niimoodi edasi ei liigu. Ka laiemale üldsusele vastuvõetamatuid seadusi läbi surudes pole mõtet oodata inimeste arvamuste muutust. Hiljuti jätsin meelde ühe vestluskaaslase öeldu, et õnnelikuks teeb eneseteostus, head suhted ning ka vastavus teiste ootustele. Kas meie poliitika juhtivkujud on neid kriteeriume aluseks võttes õnnelikud?
Loodan südamest, et pärast märtsikuus toimuvaid valimisi muutub olukord karvavõrragi paremaks. Loodan, et tänaste poliitikute seast osutuvad valituks inimesed, kes on aastaid näoga rahva poole olnud, kes on püüdnud ebavõrdsust vähendada ning kellel on ideid ja ka tahet nende elluviimiseks.
Tahan, et rahva poolt olgu parlamenti pääsemiseks n-ö roheline tuli ka uutele kandidaatidele. Aga ilmselt peab ka mõtlema, kas poliitikasse pürgijate seast anda märtsikuus oma hääl tuntud näitlejale, saatejuhile, muusikule, sportlasele, ajakirjanikule või inimesele enda kõrvalt, kes tunneb kohalikke olusid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar