Mulle meeldivad kõik inimesed

Küllalt sageli küsitakse, et kes on mu lemmikloom. Vastan, et inimene. Siinkohal ei tasu kellelgi solvuda, sest ikka ju öeldakse, et mida sa, inimeseloom, teed.

Mõned inimesed on mu elus pikemat, teised jällegi lühemat aega olnud. Lisaks on inimesi, kes on mingi aeg olemas, siis kaovad, kuid aastate pärast ilmuvad taas. Üksikud inimesed on saabunud mu ellu selleks, et anda mõni konkreetne õppetund. Kui kogemus on olnud isegi negatiivne, olen neist olukordadest midagi õppinud.

Rohkem on neid, kes jaganud häid soovitusi, julgustanud ning igati toetanud. Ja alati on nõnda olnud, et enne, kui olen kohtunud mõne eriti ebameeldiva indiviidiga, on mu kõrval ja ümber olnud lugematult häid inimesi. Mõni püüab selgitada, et hoidu halbadest inimestest, kuid nemadki on oma olemuselt huvitavad. Ja ma pole püüdnud neist lahti saada, vaid distantsi hoidnud.

Vahel on olnud tunne, et olen manipuleerijaolen ka sellises suhtes olnud, kus partner oli meister manipuleerimises ja minu õppetund oli õppida tema vaimsest terrorist, mis võib olla kordi hullem kui füüsiline. Ka selle õppetunni eest olen väga tänulik, sest sellest sündis midagi väga palju head, mida ma kunagi millegi vastu ei vahetaks.

Sellised inimesed meie elus, olgu mis tahes kujul, on hinged, keda me peame kõige enam armastama, sest oma elutee valikul on nad valinud selle kõige raskema tee ja teadmise, et meie neid väldime ja püüame kõigest väest neist vabaneda.

ja/või nende sõnade/tegude vastu. Sageli on tegu meile kõige lähedasemate inimestega – olgu see siis meie ema, isa, õde-vend, abikaasa või lapsed. Seda sidet ei ole lihtne lõhkuda, sest see on üks kõige tähtsamaid õppetunde, mis meil siin elus tuleb omandada. See leping, mille me oleme sõlminud teise hingega, ei muutu kehtetuks enne, kui oleme sellest õppinud või selle endale selgeks saanud. Olgu see siis selles või mõnes järgnevas elus – kõik sõltub meist endist! Kindlasti oled tähele pannud, et mõni inimene siin elus, kellega esmakordselt kokku puutud, tekitab sinus tunde, et sa tead teda kuskilt varasemast ajast, olgu see tunne meeldiv või ebameeldiv. See tunne näitabki sulle, et sama inimene on olnud sinu elus juba varasemalt, olgugi et teises elus või dimensioonis.

Kui tunned, et teine inimene sind ärritab, siis vaata sügavalt peeglisse ja enda sisse, sest ainus inimene, kelle vastu me tõrges oleme ja kes meid ärritada suudab, oleme meie ise. Meid ärritavad reeglina asjad, mis on meis valesti või mida meie ise teha ei oska ja teine teeb mängeldes. Me kipume alavääristama nende talenti või püüame neid naeruvääristada. Kui nüüd tegelikult hästi sügavalt endasse vaadata, siis keda me tegelikult naeru- ja alavääristada püüame ning miks me seda teeme. Kohe, kui oleme selle endale selgeks teinud, siis enam ei ärrita see konkreetne isik meid.

Samas on terve hulk inimesi, kellega me soovime pidevalt ühenduses olla, mõlemad pooled otsivad üksteise kontakti, need on meie sõbrad, hinesugulased, sest nad on meie elutee valgusallikad ja nemad võivad  meie elus olla meie sünnist surmani või tekivad teatud eluetappidel ja jäävad  meiega väga pikka aega. Meil kõigil on vähemalt üks selline sõber, kes on olnud sinuga suurema osa sinu elust. Minul on, sõbranna, me kohtume küll harva, samas tunneme üksteist juba varasest lasteaia ajast. Tema on minu nn kõige vanem sõbranna, samas neid häid lapsepõlvesõpru on teisigi. Paraku mõned on sellised, kellele ise küll mõtled, aga teed on ammu lahku läinud, aga nendega koosveedetud aeg on jätnud meeldiva mälestuse, mida aegajalt meenutada.




Ühel hetkel vanad sõbrad kaovad iseenesest ära, sest äkki ei ole nendega enam millestki rääkida ja samal ajal, kui ühed kaovad, tekivad teised, kellega on nii palju rääkida ja jagada. Sest kunagi ei maksa unustada seda, et iga inimese jaoks on siin ilmas keegi ning kui me sulgeme elus enda taga ühe ukse, siis avaneb meile teine, millest sisse minna. Tuleb olla julge, avatud meeltega ning mitte oma eluteel saadetud hingedesse takerduma jääda. Kui me takerdume ühe kindla hinge külge, siis me ei ole võimelised sellest punktist edasi minema, aga see ei ole meie elu eesmärk. See on palju suurem, meile on määratud õppida, õpetada, kogeda võimalikult palju erinevaid, peamiselt meeldivaid õppetunde, aga aegajalt tuleb eluteele ka negatiivseid õppetunde. Õpime, naudime neid ning vajadusel andestame, sest ilma andestamiseta me edasi ei liigu.

Vaadakem üle oma praegused sõbrad-tuttavad, tööandjad, -kaaslased jt, ning mõtiskleme, miks nad on meie elus ning millist õppetundi, õpetajat, redelipulka nad meile kujutavad, või meie neile. Olles sellest aru saanud, siis tegutsegem vastavalt sellele.

Mõnusat mõtisklemist ning naudi oma hingelepinguid.

Kus on tasakaal ja kindlustunne?

Küllalt sageli rõhutatakse, et Eesti rikkus on meie inimesed. Aga miks meie strateegiline vara nii massiliselt siit lahkub? Tuleb jõuda põhjuseni, sest ei saa nõustuda, et nad kõik on läinud paremat elu otsima.

Üks põhjus on majanduslik kindlustunne - tegelikult selle olematus. Just noortel on arusaamatu, miks nad Eestis peaksid oma elu elama, kui võõrkeel suus ja lai maailm on kōigi oma ahvatlustega lahti. Kui oleksin 20-aastane, mõtleksin  ka ise sellele, kes ma olen kümne või enama aasta pärast, kas peale omandatud hariduse on mul ka töökoht ja oma kodu.

Eestlaste negatiivsest iibest kõneldakse, aga ideed ja sammud, kuidas olukorda muuta, puuduvad. Ka siin pole noortel kindlustunnet. Kui üks laps peres kasvamas, on juba kogemus, kui palju ta vajab ning järgmiste kasvatamiseks vahendeid napib. Jääb ära, öeldakse, ümberringi õnnetuid lapsi juba niigi palju.

Noor, elu alustav inimene ei taha elada ka oma perega vanemate juures. Seda enam, et paljudel polegi  sellist võimalust. Aga pangast kas või ühetoalise korteri soetamiseks laenu ei saa, sest on juba õppelaen, puudub sissetulek, heal juhul saab panga erinevate arvutuste kohaselt korteriostuks vajalikust summast vaid pool.

Meil on lubamatult palju haigeid, puudega inimesi, töötuid ja toimetulekuraskustes (mitte laisku) peresid. Pensionäre, kes palehigis on aastakümneid rasket tööd rüganud, aga kellele on sõna otseses mõttes selg keeratud.

Tunnistan, et kardan isegi juba selles riigis vananemist. Ma ei taha, et minu lapsed peavad muretsema enda elu korraldamise kõrval näiteks selle pärast, kuidas igakuiselt kokku saada summat, tasumaks ema hooldekodus viibimist. Muidugi ei pea niimoodi minema, aga kunagi ei tea, mis juhtuda võib.

Pilti laiemalt vaadates - tavakodanik tunneb end hüljatuna ning leiab, et paar aastakümmet pole valitsus peale kõlavate väljaütlemiste inimeste elu paremaks muutmiseks midagi teinud.  Seni, kuni Riigikokku valitute ja valitsuse prioriteet pole elanike toimetulek, neile vajalike teenuste kättesaadavuse tagamine, on õigustatud sageli kuuldud väited, et suur osa tänastest poliitikutest on eluvõõrad, eneseimetlusest pimestatud ning paljud mugavustsoonis.

Leitakse, et inimeste jaoks vajalikke reforme ei juleta ega taheta ette vōtta, sest mine tea, äkki tuleb maksta kohaga… Niimoodi edasi ei liigu. Ka laiemale üldsusele vastuvõetamatuid seadusi läbi surudes pole mõtet oodata inimeste arvamuste muutust.  Hiljuti jätsin meelde ühe vestluskaaslase öeldu, et õnnelikuks teeb eneseteostus, head suhted ning ka vastavus teiste ootustele. Kas meie poliitika juhtivkujud on neid kriteeriume aluseks võttes õnnelikud?

Loodan südamest, et pärast märtsikuus toimuvaid valimisi muutub olukord karvavõrragi paremaks. Loodan, et tänaste poliitikute seast osutuvad valituks inimesed, kes on aastaid näoga rahva poole olnud, kes on püüdnud ebavõrdsust vähendada ning kellel on ideid ja ka tahet nende elluviimiseks.

Tahan, et rahva poolt olgu parlamenti pääsemiseks n-ö roheline tuli ka uutele kandidaatidele. Aga ilmselt peab ka mõtlema, kas poliitikasse pürgijate seast anda märtsikuus oma hääl tuntud näitlejale, saatejuhile, muusikule, sportlasele, ajakirjanikule või inimesele enda kõrvalt, kes tunneb kohalikke olusid.

Me ei saa kõike järele teha

Norra parlament Storting otsustas, et järgmisel aastal hakkab Norras kehtima sooneutraalne sõjaväekohustus põhjusel, et Norra ei soovi soolist diskrimineerimist ega ajateenistuse kaotamist. Otsus puudutab 1997. aastal või pärast seda sündinud norralannasid ning esimesed neist lähevad ajateenistusse 2016. aastal.

Maailmakaardil on näiteks Prantsusmaa, Saksamaa, Ühendkuningriik, Hispaania, USA ja Kanada kohustusliku ajateenistuse kaotanud. Norra, Soome, Šveits, Austria ja Eesti on vähesed Euroopa riigid, kus see veel kehtib.

Meil jälgitakse kõrgendatud huviga, mis toimub laias maailmas ning sõna otseses mõttes ahvitakse kõikvõimalikku. Juba on mitmed poliitikud leidnud, et ka Eesti võiks Norralt eeskuju võtta. Aga meie ei ole Norra, kus ajateenistuse kohustus tuli naistele siis, kui saavutati võrdsed õigused nii poliitikas kui tööturul. Norras on meeste ja naiste palgalõhe 8,6%, Eestis 30%. Norra parlamendiliikmetest on naisi 40%, Eestis kaks korda vähem.

Endine kaitseminister ja Riigikogu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esimees Urmas Reinsalu ütles rahvusringhäälingu uudisteportaalile, et Norra tulevane süsteem ei ole selline, et ajateenistusse kedagi jõuga võetakse, et riik lihtsalt propageerib naiste seas seda sisuliselt rohkem, ning seda võiksime enam teha ka meie.

Loomulikult võime taas kord teha nii, nagu kuskil mujal, aga… Neid „agasid“ ja mõtlemiseks kohti jagub. Leian, et meie riigis teel võrdõiguslikkuse poole on tähtsamaid peatuspunkte kui mõtte „Eesti naised sõjaväkke“ realiseerimine.

Iga poliitik ja valitsuse liige, kes võitleb „laia suuga“ võrdsete õiguste eest, peaks toetama riigis ka võrdseid kohustusi ning toimetulekut. Teame, et pea igal alal võiks raha rohkem olla, sest seda napib nii arstiabi osutamiseks, sotsiaalvallas, hariduses, ka omavalitsustel - kõikjal on kitsaskohti, mida tunneb iga Eesti elanik ka omal nahal.

Meie ei saa praegu veel hakata Norrast eeskuju võtma, sest sellekski vajab riik lisavahendeid. Kust need leitakse?  „Ära ela üle oma võimete“ soovitust peaks praegu arvestama just need poliitikud, kes ummisjalu naaberriikide igat uut ideed või seadust toetama tõttavad.

Seda enam, et kehtiva seadusega saavad praegu ka vähemalt põhiharidusega 18-27-aastased Eesti kodanikest naised omal soovil ajateenistusse asuda. Seda on tehtud, tehakse edaspidigi, ja teevad ikka need naised, kes näevad kaitseväeteenistuses kutsumust ja oma tulevast elukutset.

Mõtlen, et meil võiks teha samme ja liikuda hoopis suunas, et aastate pärast oleks noortel Eesti meestel sedavõrd motivatsiooni aega teenima asuda, et sõjaväekohustus muutuks neilegi vabatahtlikuks.