Lipupäevad räägivad meile olulistest sündmustest ja väärtustest: omariikluse loomisest, võitlusest vabaduse eest, pereväärtustest, hariduspüüetest, kultuurialustest ja demokraatia tähtsusest. Sinine väljendab helget tulevikku ja tähistab põhjamaist taevast. Must meenutab minevikku ja tähistab mullapinda. Valge märgib rahva püüdlusi vaimuvalguse poole ning tähistab talvist valget lund ja suviseid valgeid öid.
Okupatsiooniaastatel oli Eesti lipu heiskamine tegu, millele tihtipeale järgnes karistus. Ometi oli neid, kes seda ikkagi tegid.
20. augustil 1991. aastal võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse taastada Eesti riiklik iseseisvus ja vabadus. Koos taasiseseisvumisega sai ka lipu heiskamine palju suurema tähenduse - pea igal majal nägime lehvimas sinimustvalget trikoloori. See oli ühtsuse näitaja ja vabaduse kinnitus. Praegu tundub, et lipu kasutamise uudsus ning uhkus seda heisata on kadunud, sest lipuehtes tänavaid näeme järjest harvem.
Lipupäev võib tunduda väikese tähtsusega, kuid just sümbolina, nii nagu lipul endal, on sel suur väärtus. Võrreldes Põhjamaadega, kus riigilipp lehvib linnade lipuväljakutel ja kindluste tornides iga päev, on meie lipukasutus väga tagasihoidlik.
Pärast taasiseseisvumist oli lipupäevadel lipu heiskamine kohustuslik. Oli omavalitsusi, kus kontrolliti seda aktiivselt ja tehti ettekirjutusigi. Ma ei leia, et Eesti riik peaks lipuheiskamise kohustuse juurde tagasi pöörduma, kuid julgustada tuleb lipu vabatahtlikku kasutamist kindlasti. Seda mitte ainult lipupäevadel, vaid ka oma kodus isiklikke tähtpäevi tähistades.
Seda enam, et liigagi sageli olen kuulnud inimesi arutamas, et huvitav, mis päev täna on, et lipud väljas. Vahel tõesti ei meenu tähtsündmused ja siis on heisatud lipul võimalus seda meelde tuletada.
Põhjused, miks lipupäevadel on nii paljud majad n-ö alasti, on erinevad. On kodusid, kus lipp seisab pakituna sahtlis, ning kodusid, kus on nii lipuvarras kui kinnitus, kuid trikoloor on puudu. Vahest on jäänud lipp tähtpäeval seinale kinnitamata seetõttu, et majas pole inimest, kes seda teha suudaks - kuigi tahaks. Memm on haiglas ja taat ei jaksa redelile või toolile astuda, et seda teha. Aga pole ju tähelepanelikul naabril raske juba lipupäeva eel teha juttu, kas selleks toiminguks abi ei vajata või siis pererahval endal leida inimene, kes aitab.
Lõpetuseks meenutan Euroopa päeva hommikult, mil naabrimees külla tuli ja meil lehvivat lippu märgates kommenteeris, et selles majas elavad tõelised eurooplased. Et ainukesed omal tänaval. Seepeale ei osanud ma muud öelda, et ootame järgmise hommikuni, mil koidab emadepäev - siis on pilt kindlasti teine. Tegelikult väga parem polnudki. Leian, et lipu heiskamine muudab päeva pidulikumaks ning annab lootuse, et meil siiski on aega hinnata seda, mis meil on.
