Hiljuti küsiti mult, et kuidas saab meeldida Eesti elu, kus toimetulek on muudetud nii raskeks, et siit lahkutakse. Ma tean, et Eesti kooliõpilased on ühed õnnetumad Euroopas, et Eesti keskmist palka teenivaid meie piirkonna inimeste tutvusringkonnast peaaegu puuduvad. Raskusi on nii siinmail nii töökohtade leidmise kui igapäevase toimetulekuga. Kui kogu elu tööd rüganud Eesti elanik saab alla kolmesaja euro pensioni, tunneb ta õigustatult, et tedagi pole kodumaale vaja.
Eestile on ette heidetud, et oma rahva toimetulek on tagaplaanil, Euroopa Liidu eeskujuliku liikmesriigina abistatakse riike, kus rahvas elab meist kordi jõukamalt.
Riik peaks oma seaduste ja tegudega hoidma ning kaitsma oma rahva huve ja heaolu, aga meie inimesed on pingul kui laskevalmis vibud. Üks pisike lause või repliik kellegi suust, mis ei pruugi meele järele olla või mida vääriti mõisteti - ja juba nooled lendavad.
Lubamatult paljud inimesed on praegu oma riigis pettunud ning elatakse üksnes lootuses, et ehk läheb kunagi paremaks. Tahan ja loodan minagi sedasama. Seetõttu soovitan kõigil valimistel oma häält hinnaliseks pidada. Valija otsustada on, mis sünnib meie riigis järgnevatel aastatel. Enne valiku tegemist hinnakem erakondi mitte ainult lubaduste, vaid ka esikümnetes välja pakutud kandidaatide järgi, sest nende reputatsioonist, tarkusest ja töökusest sõltub tulevase parlamendi panus meie igapäevaellu.
Parlamendiliikmete puhul taunime meelekindluse puudumist ja läbimõtlematut nupulevajutamist, mistõttu ärgem lubagem endalegi ükskõiksust või pealiskaudsust esindajate valikul riigi kõrgemasse võimuorganisse. Valikut teha pole kerge, kuid see on meie kohus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar