Suhtumine Eesti lippu on muutunud

Lipupäevad räägivad meile olulistest sündmustest ja väärtustest: omariikluse loomisest, võitlusest vabaduse eest, pereväärtustest, hariduspüüetest, kultuurialustest ja demokraatia tähtsusest. Sinine väljendab helget tulevikku ja tähistab põhjamaist taevast. Must meenutab minevikku ja tähistab mullapinda. Valge märgib rahva püüdlusi vaimuvalguse poole ning tähistab talvist valget lund ja suviseid valgeid öid.

Okupatsiooniaastatel oli Eesti lipu heiskamine tegu, millele tihtipeale järgnes karistus. Ometi oli neid, kes seda ikkagi tegid.

20. augustil 1991. aastal võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse taastada Eesti riiklik iseseisvus ja vabadus. Koos taasiseseisvumisega sai ka lipu heiskamine palju suurema tähenduse - pea igal majal nägime lehvimas sinimustvalget trikoloori. See oli ühtsuse näitaja ja vabaduse kinnitus. Praegu tundub, et lipu kasutamise uudsus ning uhkus seda heisata on kadunud, sest lipuehtes tänavaid näeme järjest harvem.

Lipupäev võib tunduda väikese tähtsusega, kuid just sümbolina, nii nagu lipul endal, on sel suur väärtus. Võrreldes Põhjamaadega, kus riigilipp lehvib linnade lipuväljakutel ja kindluste tornides iga päev, on meie lipukasutus väga tagasihoidlik.

Pärast taasiseseisvumist oli lipupäevadel lipu heiskamine kohustuslik. Oli omavalitsusi, kus kontrolliti seda aktiivselt ja tehti ettekirjutusigi. Ma ei leia, et Eesti riik peaks lipuheiskamise kohustuse juurde tagasi pöörduma, kuid julgustada tuleb lipu vabatahtlikku kasutamist kindlasti. Seda mitte ainult lipupäevadel, vaid ka oma kodus isiklikke tähtpäevi tähistades.

Seda enam, et liigagi sageli olen kuulnud inimesi arutamas, et huvitav, mis päev täna on, et lipud väljas. Vahel tõesti ei meenu tähtsündmused ja siis on heisatud lipul võimalus seda meelde tuletada.

Põhjused, miks lipupäevadel on nii paljud majad n-ö alasti, on erinevad. On kodusid, kus lipp seisab pakituna sahtlis, ning kodusid, kus on nii lipuvarras kui kinnitus, kuid trikoloor on puudu. Vahest on jäänud lipp tähtpäeval seinale kinnitamata seetõttu, et majas pole inimest, kes seda teha suudaks - kuigi tahaks. Memm on haiglas ja taat ei jaksa redelile või toolile astuda, et seda teha. Aga pole ju tähelepanelikul naabril raske juba lipupäeva eel teha juttu, kas selleks toiminguks abi ei vajata või siis pererahval endal leida inimene, kes aitab.

Lõpetuseks meenutan Euroopa päeva hommikult, mil naabrimees külla tuli ja meil lehvivat lippu märgates kommenteeris, et selles majas elavad tõelised eurooplased. Et ainukesed omal tänaval. Seepeale ei osanud ma muud öelda, et ootame järgmise hommikuni, mil koidab emadepäev - siis on pilt kindlasti teine. Tegelikult väga parem polnudki. Leian, et lipu heiskamine muudab päeva pidulikumaks ning annab lootuse, et meil siiski on aega hinnata seda, mis meil on.

120 või 160 eurot – nagu hane selga vesi

Möödunud nädalal peatas politsei sel aastal juba teist korda kiiruseületamise eest Reformierakonda kuuluva praeguse haridus- ja teadusministri Jürgen Ligi. Õhtuleht kirjutas, et politsei näitas endise rahandus- ja nüüdse haridusministri vastu inimlikkust ning mõistis 21 kilomeetrit lubatust suurema sõidukiiruse eest alamõõdulise rahatrahvi - tõestamaks, et politsei peab olema objektiivne ega tohi määrata karistusi kampaania korras ja riigikassa täitmiseks.
Jürgen Ligiga juhtunu on vaid üks näide, sest kaldun arvama, et kui ministri asemel oleks olnud korduvrikkuja ehk liiklushuligaan nimega Salundi, Kask, Kuusk, Kadakas või kes tahes mitteminister, poleks karistus päädinud 160-eurose trahviga.
Ministri sissetulekut täpselt teadmata arvan, et sellise summa maksmine temasugusele mehele on väga kerge. Esmakordse rikkumise eest määrati talle ju 120 euro suurune rahatrahv. Makstud ja unustatud. Et eksimuse eest karistusel ka posiiivne mõju oleks, võiks need määrad siiski olla sissetulekupõhised. Vähemalt korduvate liiklusrikkumiste puhul.
Facebookis kirjutas keegi, et Rootsis astus üks minister tagasi seetõttu, et ostu sooritades oli ta ajanud sassi isikliku ja riigi krediitkaardi. Muidugi ei leia ma, et Ligi peaks nüüd kohe sama sammu astuma, kuid ehk oleks vabariigi valitsuse liikluskomisjonis mõttekas arutellu võtta teemana ka korduvad piirkiiruste ületajad kui isikud, kes vajavad nagu roolijoodikudki liiklusalast järelkoolitust. Halenaljakas või irooniline on juhtunu juures see, et Jürgen Ligi, haridus- ja teadusminister, on sama liikluskomisjoni liige.
Ma ei eita, et meil on niigi palju seadusi ja ettekirjutusi, kuid kui järjepannu sama reha otsa astutakse, on põhjalikumaid meetmeid vaja, et rikkuja saaks aru oma tegevuse võimalikest tagajärgedest nii talle kui kaasliiklejaile. Ligi puhul oleks eetiline vähemalt vabariigi valitsuse liikluskomisjonist lahkuda.

Protestiaktsioonist

Mõne lausega. Käisin kohal. Olin üllatunud. Arvasin, et teema puudutab rohkemaid. Loomulikult mõistan, et kevadtööd, halb aeg ürituseks, vähene reklaam jne, kuid eestlane on ikka väga loid. Või väga kannatlik. Aga kaua veel? Põlva inimestest kohtasin vaid kahte, kuigi liikusin ringi - lootuses tuttavaid näha. Kummastav, et isegi poliitikuid kohtasin vähem kui sõrmi kahel käel.

Vihkamisest

Kõik inimesed ärrituvad aeg-ajalt. Stressiallikaks võib olla ajakirjandusest loetu, tuttavalt kuuldu, kolleegi eriarvamus, ülekohus või muu sarnane situatsioon. Vahel saab nn vihane olemine ruttu läbi, mõnikord see võimendub: tunded hakkavad keema, tekib vastupandamatu soov halva tunde põhjustaja eemale tõrjuda - kui mitte füüsiliselt, siis vähemalt sõnadega. Seda kannustab tahtmine võimalikult ruttu taastada turvaline, rahulik ning mugav enesetunne. Enamus inimesi oskab oma emotsioone valitseda. Kuidas seda tehakse, sõltub kahtlemata olukorrast, suuresti ka temperamendist. Öeldakse küll, et vaga vesi, sügav põhi, kuid loomult rahulik inimene püsib tavaliselt alati rahulikuna. Olen korduvalt kogenud, et tulisema temperamendiga inimesed kaotavad kergemini kannatuse. Mõned inimesed ongi loomult agressiivsed ning tavaliselt näevad nad ka teisi vihameelsete ja enda vastu vaenulikena. Sellistel inimestel on oma negatiivsete tunnete valitsemine probleem.
Miks ma sellele mõtlen? Järjest enam kuuleb kedagi ütlemas, et ta on vihane. Tegelikult ollakse hoopis ehk kurb, nördinud või pettunud - süüdistamise, solvamise, alatuse, silma sisse valetamise, hurjutamise, reetmise, lubaduste täitmatajätmise või truudusetuse pärast.
Kõik meie käitumismustrid on pärit lapsepõlvest. Isegi kui me ei taha endistviisi talitada, kipume ikka käituma harjumuskohaselt, sest juurdunud käitumismustrit on väga raske muuta. Me kõik tahame olla armastatud ja austatud ning niipea, kui need põhivajadused on ohus, tekib hirm maha jätmise või emotsionaalse hülgamise ees. Seega ei ole vaja imestada, et abielutülis käitub inimene tihti, nagu oleks kaalul kogu elu. Targalt rakendatud õigustatud viha võib olla kasulik, kuid ei tohi unustada, et viha võib olla ka hävitav.
Kas saab ennast ja oma käitumist muuta? Olen veendunud, et see on võimalik. Keskenduda tuleb probleemile, mitte vasturünnakule või põgenemisele. Kui inimene on teadlik oma mõtetest ja tunnetest, on tal suurem võim neid muuta ning tuua rohkem positiivsust nii enda kui teiste ellu. Avatud mõtlemise, südame ning naeratusega on võimalik leevendada nii stressi kui pingeid. Objektiivse ellusuhtumisega saab rohkem muutusi ellu viia ning leida samaaegselt enda ümber inimesi, kellel on sarnased eesmärgid.
Alustades muutusi enesest, on võimalik saavutada rahulolu ning anda seda edasi - teha kõigi elu paremaks. Tuleb meeles pidada, et positiivsed emotsioonid ning armastus, märkamine ja mõistmine mõjutavad meie kaaslasi palju enam, kui arvata oskame.
Kui oskad ise edastada positiivset energiat, hakkad märkama järjest rohkem rahulolevaid inimesi.

Kulturismi ja fitnessi karikavõistlused

Otsustasin tänase päeva sisustada spordimaastikul olemisega ega kahetse. Tartus ülikooli spordihoones toimusid seitsmendad Lõuna-Eesti kulturismi ja fitnessi karikavõistlused. Olen uhke Põlva poiste saavutatu üle. Tean, missugust tahtejõudu see ala vajab. Lisaks enesekontrolli. Siim Rässa esikoht, Karl-Erich Kähr teisel kohal, Harri Hinto ja Kristjan Salundi platseerusid erinevates kategooriates neljandale kohale. Soovin neile kõigile kindlameelsust ja edasiseks uusi võite. Südamest.

TEEKOND

Minu naistepäeva muutis elamuse võrra rikkamaks sõnalis-tantsulis etendus Teekond. Tõeliselt professionaalselt lavastatud, fantastilised kostüümid, mõtlemapanev tekst ning noored laval andsid endast maksimaalse. Publiku aplaus ei tahtnud lõppeda. Loodan, et tegijad mõtlevad ka kordusetendusele Põlvas, sest mina läheks seda veel vaatama ja julgen soovitada kõikidele.

Naistepäevast

On erinevaid tähtpäevi, meenutamaks näiteks isade, emade, vanavanemate või mõne ameti olulisust. Eks naistepäevgi on üks päev, mil mõeldakse just naistest. Ja peetakse meeles neid, kellest hoolitakse: sõnumi, lillede või kingitusega. Mõned peavad seda nõukaaja tähtpäevaks. Olgu, kuidas keegi sellesse suhtub, on tema enda asi. Igatahes pole ühelgi õrnema soo esindajal kindlasti selle vastu midagi, kui hommikul ärgates on kohv valmis, sinna juurde lilled ja kallistus. Tähtis on tunda, et sinust hoolitakse. Ning mitte ainult tähtpäevadel. Seepärast pole põhjust ka neil naistel, keda täna eriliselt meeles ei peetud, põhjust kurb olla. Ju siis nende mehed või kallimad leiavad, et igapäevane hool ja armastus, lilleõis või kommikarp argipäeval on enam hindamist väärt kui n-ö teistega kindlal päeval koos "jooksmine". Kallid naised, tundke endid naistena 365 päeva aastas! Olge hoitud ning osake seda hinnata!